Nägin unes, et korraldan koos Kaisa ja Tiksiga pidu. Kuskil rannaäärses puhkekomplekis. Sellises, mis vanasti suurtel firmadel olid – tumepunaseks värvitud laudatest maja mändide all ja kõikjal vastikud käbid. Majas oli kaks saali – suurem peosaal ja väiksem  chill out lounge. DJ oli tulemata jätnud või midagi, seega muusika mängis minu arvutist. Lahkusin korraks peosaalist, et vaadata mida sõbrad väiksemas toas teevad. Ajasin Kaisaga parasjagu juttu kui peosaalist korraga suitsu tulema hakkas. Ütlesin, et lähen vaatan, mis värk on. Kaisa keelas ja pakkus, et olukord võib ohtlik olla. Ometi olin veendunud, et tegemist on mõne rumala naljaga. Hakkasin mööda pikka koridori suitsu poole minema kui ühtäkki kümned inimesed mulle vast jooksid ja peosaal sekundiga leekidesse lõi.

Mõtelsin, et persse, mu arvuti ja kott on ju seal. Arvuti on vana ront, aga kahju ikka ja kotta ka ja…tuli levis mööda koridori edasi.

Siis hakkasin umbs 50m pikkuse vooliku otsa kinnitatud duššisegistiga koridori kustutama ja kõik oli kohtuvalat märg.

Siis saabus tuletõrje, mis koosnes suvalisest täiesti lakkus maajobudest iseevalmistatud tuletõrjeautoga ja nad ei saanud voolikuidki lahti keritud ja jäid näoli maha magama. Siis haaras Kaisa juhtimise ja hämmastava osavusega rullis kaks voolikut lahti ning me kustutasime kerge vaevaga tulekahju.

Kõik inimesed olid kuhugi kadunud. Tuletõrjujad magasid liival ja Tiganik sättis neile tekke peale. Otsustasin, et lähen vaatan, et ehk on midagi koti sisust alles. Ja siis, keset kõike põlenut ja musta olid täiesti puutumata kujul mu arvuti ja kott. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on…siis taarus kohale üks tuletõrjuja ja ütles, et mõnikord juhtub nii, et noh õhumull või nii…

Uus Vana-Eesti vana vanasõna: “Võtab suhu paremini kui tuhat sõna!”

Tule till taevast alla!

Seljavalu hakkab lõpuks vaikselt kaduma. Kõigest kolmas nädal. Homoöpaatiline meditsiin on salakaval ja aeglane. Algul lööb peaaegu oimetuks ja siis hakkab vaikselt paranema. Ma nii väga tahan juba normaalselt liikuda ja aktiivne olla. Kogu see tuterdamine ajab hulluks.

Ent siiski, peale selle, et ma libahunt olen juhtub minuga veel nii palju vahvaid rumalusi. Olin mina Raekoja platsil kuskil raeapteegi ees kui ühtäkki tundsin, et miski kõva ja raske asi mulle õlale kukub. Heitsin pilgu jalge juurde ja täheldasin, et mind oli tabanud läbikülmunud peata tuvi. Tundisn imestust. Paar päeva hiljem jalutas mulle Vene tänaval vastu naisterahvas, kes lähenedes pilgu tõstis, mulle silma vaatas ja kajaka kombel häälitses. Seejärel jätkas daam oma teed. Taaskord oskasin tunda vaid imestust. Ootan huviga kolmandat lindudetamaatilist vahejuhtumit.

Tänu eelmainitud seljahädale pole ma paari viimase nädala jookul koolis eriti käinud. Ja absoluutselt pole kahju. See poolaasta on niivõrd tüütu ja pingutatud olnud, et ma ei imestaks kui mu selg alateadlikult nõrkes, et kogu sellest rumaluset veidi puhata. Igatahes, kevadel saab see läbi. Tegelikult on kahju, koolis on lihtsalt lõbus käia. Vähmalt vanasti oli. Edasi tuleb kindlasti õppida. Kus ja kuidas on iseküsimus. Kaalul on mitmed variandid. Või jätaks aasta vahele? Juba küllaltki kaua kõrgkoolis õpitud. Bahh.

Hiljutisest kohtumisest H´ga mõistsin taaskord tõde – mida universaalsemks ja globaalsemaks mistahes teema läheb, seda vähem see mind huvitab. Olen seda juba pikalt teadnud. Iga inimese isiklik mikrokosmos ja suhestumise teiste inimeste isikuavarustega on see, mis kõik näljahädad, pandeemiad, tolerantsi ja ühiskondlikud valud kummutavad. Ja ei misikit rumalt juttu siit, et seda saab kergelt laiendada teemadeks, mis hõlmavad masse, nutvaid ja nälgivaid inimgruppe ning hingeagoonias vaevlevaid vähemusi. Muidugi saab. Tegelikult peabki. Ent siis kaob sellest isiklikkuse võlu. Eeldatavasti on tegemist minu isikliku valiku ja defektiga, et ma teadlikult pildi kitsana hoian. Mistahes ühe inimese sees on olemas kõik see, mis terves maailmas, teatavate möönduste ja mugandustega loomulikult. Ja kas see kõik teeb minust sotsiaalse hälviku? Vabalt!

Lõpetuseks mu viimase aja lemmik pseudotsitaat:

“Kuna tulen kahedimensioonilisest taustsüsteemis, on mul kolmemõõtmelist tavaelu raske lahti mõtestada. Pildi sees tunnen ma end kodusemalt, seetõttu ehitangi ma enda ümber keskkondasid, mis mind ümbritseva näituseeksponaatide sarnaseks muudavad.”

Jumal tänatud Ida-Euroopa eest -  mõistlike inimeste kants.

ÕNNEKS on filmis ka stseen, mis sisaldab kontaktimprovisatsiooni. Pluss, selgus, et kõik zombid on homod, sest justnimelt homod tõeusevad hauast uuesti üles. Halleluuja!

õnneks sõi peategelane just ära kassi, vegan my ass!

lihtsalt eelmise postituse täpsustamiseks on mulle tunne, et tuleb ära mainida zombigeiseksi põhiline eripära, mis seisneb partneri soolikate eemaldamises, soovitatavalt on tegevus vastastikune.

raporteerin…

aegade halvim film leitud:

elioni dtv videolaenutus: Otto or Up With the Dead

mitte kuigi kauges tulevikus elab zombie, kelle nimi on Otto, õudusega avastab ta, et siis kui ta veel elas, pruukis ta olla taimetoitlane, hullem veel, suisa vegan ja juhuslikult ka gei. Filmis on mitu geizombiseksistseeni nii traditsionaalseid kui ka ebatavalisemaid ning geizombi eluolustikku tutvustavaid kaadreid – hommikune ajaleht ja toores liha ja kaunid vaated Berliinist. Näitelajtööd on vaieldamatult esmaklassilised, filmi tempo vaimustavalt nüristav ja operaatoritöö laitmatu.  Rohkem ei suuda hetkel öelda, jätkan vaatamist…