Tule till taevast alla!

Seljavalu hakkab lõpuks vaikselt kaduma. Kõigest kolmas nädal. Homoöpaatiline meditsiin on salakaval ja aeglane. Algul lööb peaaegu oimetuks ja siis hakkab vaikselt paranema. Ma nii väga tahan juba normaalselt liikuda ja aktiivne olla. Kogu see tuterdamine ajab hulluks.

Ent siiski, peale selle, et ma libahunt olen juhtub minuga veel nii palju vahvaid rumalusi. Olin mina Raekoja platsil kuskil raeapteegi ees kui ühtäkki tundsin, et miski kõva ja raske asi mulle õlale kukub. Heitsin pilgu jalge juurde ja täheldasin, et mind oli tabanud läbikülmunud peata tuvi. Tundisn imestust. Paar päeva hiljem jalutas mulle Vene tänaval vastu naisterahvas, kes lähenedes pilgu tõstis, mulle silma vaatas ja kajaka kombel häälitses. Seejärel jätkas daam oma teed. Taaskord oskasin tunda vaid imestust. Ootan huviga kolmandat lindudetamaatilist vahejuhtumit.

Tänu eelmainitud seljahädale pole ma paari viimase nädala jookul koolis eriti käinud. Ja absoluutselt pole kahju. See poolaasta on niivõrd tüütu ja pingutatud olnud, et ma ei imestaks kui mu selg alateadlikult nõrkes, et kogu sellest rumaluset veidi puhata. Igatahes, kevadel saab see läbi. Tegelikult on kahju, koolis on lihtsalt lõbus käia. Vähmalt vanasti oli. Edasi tuleb kindlasti õppida. Kus ja kuidas on iseküsimus. Kaalul on mitmed variandid. Või jätaks aasta vahele? Juba küllaltki kaua kõrgkoolis õpitud. Bahh.

Hiljutisest kohtumisest H´ga mõistsin taaskord tõde – mida universaalsemks ja globaalsemaks mistahes teema läheb, seda vähem see mind huvitab. Olen seda juba pikalt teadnud. Iga inimese isiklik mikrokosmos ja suhestumise teiste inimeste isikuavarustega on see, mis kõik näljahädad, pandeemiad, tolerantsi ja ühiskondlikud valud kummutavad. Ja ei misikit rumalt juttu siit, et seda saab kergelt laiendada teemadeks, mis hõlmavad masse, nutvaid ja nälgivaid inimgruppe ning hingeagoonias vaevlevaid vähemusi. Muidugi saab. Tegelikult peabki. Ent siis kaob sellest isiklikkuse võlu. Eeldatavasti on tegemist minu isikliku valiku ja defektiga, et ma teadlikult pildi kitsana hoian. Mistahes ühe inimese sees on olemas kõik see, mis terves maailmas, teatavate möönduste ja mugandustega loomulikult. Ja kas see kõik teeb minust sotsiaalse hälviku? Vabalt!

Lõpetuseks mu viimase aja lemmik pseudotsitaat:

“Kuna tulen kahedimensioonilisest taustsüsteemis, on mul kolmemõõtmelist tavaelu raske lahti mõtestada. Pildi sees tunnen ma end kodusemalt, seetõttu ehitangi ma enda ümber keskkondasid, mis mind ümbritseva näituseeksponaatide sarnaseks muudavad.”

Jumal tänatud Ida-Euroopa eest -  mõistlike inimeste kants.

ÕNNEKS on filmis ka stseen, mis sisaldab kontaktimprovisatsiooni. Pluss, selgus, et kõik zombid on homod, sest justnimelt homod tõeusevad hauast uuesti üles. Halleluuja!

õnneks sõi peategelane just ära kassi, vegan my ass!

lihtsalt eelmise postituse täpsustamiseks on mulle tunne, et tuleb ära mainida zombigeiseksi põhiline eripära, mis seisneb partneri soolikate eemaldamises, soovitatavalt on tegevus vastastikune.

raporteerin…

aegade halvim film leitud:

elioni dtv videolaenutus: Otto or Up With the Dead

mitte kuigi kauges tulevikus elab zombie, kelle nimi on Otto, õudusega avastab ta, et siis kui ta veel elas, pruukis ta olla taimetoitlane, hullem veel, suisa vegan ja juhuslikult ka gei. Filmis on mitu geizombiseksistseeni nii traditsionaalseid kui ka ebatavalisemaid ning geizombi eluolustikku tutvustavaid kaadreid – hommikune ajaleht ja toores liha ja kaunid vaated Berliinist. Näitelajtööd on vaieldamatult esmaklassilised, filmi tempo vaimustavalt nüristav ja operaatoritöö laitmatu.  Rohkem ei suuda hetkel öelda, jätkan vaatamist…

Hiljuti alustasin anibiootikumikuuri. Ravimi infolehelt võis lugeda, et peale kõige muu ravib antud antibiootikum ka siberi katku ja lihtsalt katku. Kui nüüd juhuslikult katk peaks puhkema, siis vähemalt kuuks ajaks on mu seljatagune kaitsutud. Ühtlasi ei ole ma juba neli päeva tilkagi joonud. Esimesel õhtul olid neelud, teisel õhtul oli kummaliselt selge olla, peale seda tundub kõik veel korras olevat. Meelelahutuse leidmisega on aga probleeme. Kui ennemuiste sai kärsa iga vaba hetke puhul likku lükata, siis nüüd jääb see nali veel vähemalt kolmeks ja pooleks nädalaks ära. Asenduseks joon väga palju teed. Kannude viisi. Mmm.

Blogi väidab, et mu vanim draft ehk siis mustand, mille ma salvestanud olen, pärineb 1999. aasta 30.novembrist ja algab sõnadega “Homme sõidan ma Viljandisse”. Ma olen suhteliselt kindel, et aastal 1999, mis – nentigem fakti – oli siiski 10 aastat tagasi, polnud mul vähimatki aimu, kes kurat on Kid Sicko ja misasi blogipidamine üleüldse on.  Aastal 1999. käisin ma viiendas klassis. Viljandis pruukisin ma ju iseenesest käia, ent vaevalt selle kohta kirjalike ülestähendusi tehtud sai.

Uues korteris on selline süsteem, et kui keegi alt meie korteri koodiga sisse tuleb, siis teeb see kast seinal häält ja sa tead, et keegi jõuab kohe neljandale korrusele. Seesamunegi kast teavitas mind just sellest, et kohe tuleb Krissu ja tuligi ja vestleb minuga intensiivselt, nii et ma ei suuda keskenduda kirjutamisele. Niipalju siis blogipidamises…