Jumal tänatud Ida-Euroopa eest -  mõistlike inimeste kants.

ÕNNEKS on filmis ka stseen, mis sisaldab kontaktimprovisatsiooni. Pluss, selgus, et kõik zombid on homod, sest justnimelt homod tõeusevad hauast uuesti üles. Halleluuja!

õnneks sõi peategelane just ära kassi, vegan my ass!

lihtsalt eelmise postituse täpsustamiseks on mulle tunne, et tuleb ära mainida zombigeiseksi põhiline eripära, mis seisneb partneri soolikate eemaldamises, soovitatavalt on tegevus vastastikune.

raporteerin…

aegade halvim film leitud:

elioni dtv videolaenutus: Otto or Up With the Dead

mitte kuigi kauges tulevikus elab zombie, kelle nimi on Otto, õudusega avastab ta, et siis kui ta veel elas, pruukis ta olla taimetoitlane, hullem veel, suisa vegan ja juhuslikult ka gei. Filmis on mitu geizombiseksistseeni nii traditsionaalseid kui ka ebatavalisemaid ning geizombi eluolustikku tutvustavaid kaadreid – hommikune ajaleht ja toores liha ja kaunid vaated Berliinist. Näitelajtööd on vaieldamatult esmaklassilised, filmi tempo vaimustavalt nüristav ja operaatoritöö laitmatu.  Rohkem ei suuda hetkel öelda, jätkan vaatamist…

Hiljuti alustasin anibiootikumikuuri. Ravimi infolehelt võis lugeda, et peale kõige muu ravib antud antibiootikum ka siberi katku ja lihtsalt katku. Kui nüüd juhuslikult katk peaks puhkema, siis vähemalt kuuks ajaks on mu seljatagune kaitsutud. Ühtlasi ei ole ma juba neli päeva tilkagi joonud. Esimesel õhtul olid neelud, teisel õhtul oli kummaliselt selge olla, peale seda tundub kõik veel korras olevat. Meelelahutuse leidmisega on aga probleeme. Kui ennemuiste sai kärsa iga vaba hetke puhul likku lükata, siis nüüd jääb see nali veel vähemalt kolmeks ja pooleks nädalaks ära. Asenduseks joon väga palju teed. Kannude viisi. Mmm.

Blogi väidab, et mu vanim draft ehk siis mustand, mille ma salvestanud olen, pärineb 1999. aasta 30.novembrist ja algab sõnadega “Homme sõidan ma Viljandisse”. Ma olen suhteliselt kindel, et aastal 1999, mis – nentigem fakti – oli siiski 10 aastat tagasi, polnud mul vähimatki aimu, kes kurat on Kid Sicko ja misasi blogipidamine üleüldse on.  Aastal 1999. käisin ma viiendas klassis. Viljandis pruukisin ma ju iseenesest käia, ent vaevalt selle kohta kirjalike ülestähendusi tehtud sai.

Uues korteris on selline süsteem, et kui keegi alt meie korteri koodiga sisse tuleb, siis teeb see kast seinal häält ja sa tead, et keegi jõuab kohe neljandale korrusele. Seesamunegi kast teavitas mind just sellest, et kohe tuleb Krissu ja tuligi ja vestleb minuga intensiivselt, nii et ma ei suuda keskenduda kirjutamisele. Niipalju siis blogipidamises…

Sadamas on putka, kus müüakse hirmkalleid komme. Keegi ei saa aru, miks neid ostam peaks kui kõrvalputkast saab sama raha eest savist tassi, mille omamine Tallinnaskäiku karbitäiest šokolaadist tunduvalt paremini tõendab. Sadamas on ka marutuul ja vaade eesti ainukesele jäälõhkujale Tarmo. Kui pea putkaluugist välja pista näeb ka jube suurt ja koledat laeva, kus Euroopa vanurid enne surma viimaseid massaže saavad. Wc´d putkas ei ole. Ma ei tea, kus see olla võiks. Ma olen Karinilt kuulnud, et see asub väga kaugel. Mööda kõndivad inimesed on viimsenigi riietatud värvilistesse kapuutsidega kileriietesse. Kuskilt naaberkioskist käidi küsimas, et kus Anton täna on. Kusehäda hakkab silmanägemist ära võtma. Neetud putka!

Kirved sai löödud kuhu vaja. Kopli võttis mu tööle. Holland ootab varsti külla. Üür tahab maksmist ja töö töötamist.  Koolis sai ainult üks asi üle lastud. Viljandi ootab ka külla veidi hiljem. Karepa ka. Ja salapärane puhkus terendab taamal. Ja, muide, suvi jõudis kätte.

Mu toas on kaks kirvest ja ma pole päris kindel, mida nendega peale hakata.