Seljavalu hakkab lõpuks vaikselt kaduma. Kõigest kolmas nädal. Homoöpaatiline meditsiin on salakaval ja aeglane. Algul lööb peaaegu oimetuks ja siis hakkab vaikselt paranema. Ma nii väga tahan juba normaalselt liikuda ja aktiivne olla. Kogu see tuterdamine ajab hulluks.
Ent siiski, peale selle, et ma libahunt olen juhtub minuga veel nii palju vahvaid rumalusi. Olin mina Raekoja platsil kuskil raeapteegi ees kui ühtäkki tundsin, et miski kõva ja raske asi mulle õlale kukub. Heitsin pilgu jalge juurde ja täheldasin, et mind oli tabanud läbikülmunud peata tuvi. Tundisn imestust. Paar päeva hiljem jalutas mulle Vene tänaval vastu naisterahvas, kes lähenedes pilgu tõstis, mulle silma vaatas ja kajaka kombel häälitses. Seejärel jätkas daam oma teed. Taaskord oskasin tunda vaid imestust. Ootan huviga kolmandat lindudetamaatilist vahejuhtumit.
Tänu eelmainitud seljahädale pole ma paari viimase nädala jookul koolis eriti käinud. Ja absoluutselt pole kahju. See poolaasta on niivõrd tüütu ja pingutatud olnud, et ma ei imestaks kui mu selg alateadlikult nõrkes, et kogu sellest rumaluset veidi puhata. Igatahes, kevadel saab see läbi. Tegelikult on kahju, koolis on lihtsalt lõbus käia. Vähmalt vanasti oli. Edasi tuleb kindlasti õppida. Kus ja kuidas on iseküsimus. Kaalul on mitmed variandid. Või jätaks aasta vahele? Juba küllaltki kaua kõrgkoolis õpitud. Bahh.
Hiljutisest kohtumisest H´ga mõistsin taaskord tõde – mida universaalsemks ja globaalsemaks mistahes teema läheb, seda vähem see mind huvitab. Olen seda juba pikalt teadnud. Iga inimese isiklik mikrokosmos ja suhestumise teiste inimeste isikuavarustega on see, mis kõik näljahädad, pandeemiad, tolerantsi ja ühiskondlikud valud kummutavad. Ja ei misikit rumalt juttu siit, et seda saab kergelt laiendada teemadeks, mis hõlmavad masse, nutvaid ja nälgivaid inimgruppe ning hingeagoonias vaevlevaid vähemusi. Muidugi saab. Tegelikult peabki. Ent siis kaob sellest isiklikkuse võlu. Eeldatavasti on tegemist minu isikliku valiku ja defektiga, et ma teadlikult pildi kitsana hoian. Mistahes ühe inimese sees on olemas kõik see, mis terves maailmas, teatavate möönduste ja mugandustega loomulikult. Ja kas see kõik teeb minust sotsiaalse hälviku? Vabalt!
Lõpetuseks mu viimase aja lemmik pseudotsitaat:
“Kuna tulen kahedimensioonilisest taustsüsteemis, on mul kolmemõõtmelist tavaelu raske lahti mõtestada. Pildi sees tunnen ma end kodusemalt, seetõttu ehitangi ma enda ümber keskkondasid, mis mind ümbritseva näituseeksponaatide sarnaseks muudavad.”
